...ma ärkan öösel kell neli - üritan uuesti uinuda, tulutult. Luuleread ja viisijupid...Tõusen, süütan tule, kirjutan midagi paberile, lootuse, et ehk saan siis uinuda... Uued sõnad, mõtted, viisid...kõik kordub...vastu hommikut lõpuks uinun....
...Veel sõlmin lahti köidikud oma jalgade ümbert...tõusen ja sirutan selja, raputan end... sirutan välja oma tiivad. Hingan sügavalt sisse ning tõusen helesinise taeva poole, kus ootab mind soojendav päike...ja ma olen vaba...
Ja kolksti vastu pead...Gibran ütleb: "Ah, pühas hiies ja linnamüüride varjus olen ma näinud kõige vabamaid teie seast kandmas oma vabadust otsekui iket ja käeraudu.
Ning minu süda veritses sees: sest vabad võite olla vaid siis, kui isegi soov leida vabadust muutub teile kütkeks ja kui te lakkate kõnelemast vabadusest otsekui sihist ja täitumisest."
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment