...istusin ja nutsin. Üks lugu räägib, et kõik, mis selle jõe vette kukub - lehed, putukad, lindude suled-, muutub kivideks tema sängis. Kui ma vaid saaksin rebida rinnust oma südame ja heita selle voogudesse, siis ei oleks enam valu, igatsust ega mälestusi.
Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin. Talvekülmas tundsin pisaraid oma palgel ja need segunesid minu ees voolava jäise veega. Kusagil ühineb see jõgi teise ja veel teisega, kuni - kaugel minu silmist ja südamest - saavad kõik need veed kokku merega.
Voolaku minu pisarad niisama kaugele, nõnda et minu armsam ei saaks iial teada, et ühel päeval nutsin ma tema pärast. Voolaku minu pisarad nii kaugele, et unustaksin Piedra jõe, kloostri, kiriku Püreneedes, udu ja rajad, millel me koos kõndisime.
Unustaksin teed, mäed ja nurmed, millet unistasin ja mis kunagi tõeks ei saanud.
P.Coelho
Tunnen nii...aga samas ei tunne ka. Ma ei saagi päris täpselt aru mida ja kuidas ja miks.... Lihtsalt segadus ja palju küsimusi... Valu ja igatsuse viskaksin vooklevasse jõkke aga mälestused jätaksin...mitte, et minevikus (mälestustes) elaksin või tahaksin elada... ei, seda mitte aga oleksin palju vaesem, kui nad nõnda kergekäeliselt hülgaksin.
Mõtlesin täna, et mis elu see on? Ostame ja müüme. Lõhume ennast ja teisi. Tahame tunda "liblikaid kõhus", põnevust, seiklust - miskit, mis tõstaks meid kasvõi pisut maapinnast kõrgemale. Oleme (seesmiselt) surnud ja tahame korrakski tunda end elavana. Otsime mäetippe, mida vallutada, pidevalt jahil/lahingus. Samas meis endis on lõputud avarused, mis ootavad avastamis. Kui kaua kestab see jant ja millal pöördume selle juurde, mis tõeliselt tähtis? Nii kaua kui kestab jaht ei saa olla rahu? Kas me kunagi suudame rahulikuks jääda ja heita pilk endisse. Ma ei mõtle seda hetkelist/lühiajalist/mööduvat nähtust. Eks me kõik aeg-ajalt suudame enestega kommunikeeruda jääda vaikseks...aga lõplikult ma mõtlen. Mis sunnib meid sealt rahuaasalt tagasi lahingusse pöörduma?
